Heihopsti!
Eluke on vahepeal nii meeletult kiireks läinud, et lihtsalt tahaks ühe päeva saada iseendale.
See tähendab, et lõputu sõit lasteaia vahet, poja tütrega lasteaeda ja poiss, ehk Karl koju(lõunast). Õhtused ajad veedan nüüd Kuusiku Noortekeskuses noorte juhendajana, ehk noorsootöötajana.
Tänasest on ametlikult läbi minu esimene töönädal. Kuidas algas see uus eluetapp minu jaoks?
Kõigepealt pidin oma lastele otsima lapsehoidja, kes valvab lapsi kui mina ja Mihkel tööl oleme.
Pakkumisi oli palju,aga väljavalituks osutus siiski Helle, kes on soliidne proua ja ise on pensionil.
Olin ülimalt skepitiline millegi pärast, ise oleksin tahtnud valida noorema, aga arutades mehega, sai selgeks, et just Helle oma kogemuste, teadmiste ja oskustega on meile parim. Ja ma ei pidanud kahetsema. Mängiti peitust, joonistati ja mis kõige olulisem, lapsed olid rõõmsad ja rahul. Töö nädal algas harjumatult. Mulle jõudis kohale alles siis,et ma tööl käin kui Kuusiku keskusesse sisse astusin. Ruumid on ilusad, lasteaia personal on tore ja siis oli aeg kohtuda noortega. Ma ei osanud midagi oodata, sest mul ei ole erilist kogemust sellisel valdkonnal. Teate, ma tegelikult olen rõõmus ja rahul, kuigi ma nädalalõpus end teisiti tundsin. Need lapsed,kes tulevad keskusesse minu juurde on tegelikult väga lahedad. Grupp on täitsa okei. Umbes 12 last, pooled poisid ja pooled tüdrukud. Oli ka 2 poissi, kelle tegemistest on mul siiamaani kala majas, aga nad kadusid kiirelt peale sigaduste korraldamist. Plikad on väga lahedad, ilma nendeta oleks mu tööaeg meeletult nukker. Nad on parajad krutskid, aga samas noo nii väga nagu minu enda lapsed. Nad kallistavad mind ja hoiavad nagu oma ema. Meil on lahe, teeme soenguid, lakime küüsi, või lihtsalt räägime päeva sündmustest. Poistega on keerulisem. Nendele meeldivad arvutimängud, pinks ( kuhu ka mind mängu on võetud) ja vahest imbutakse koos tüdrukutega ´pimeda mängu´mängima.
Mul tegelikult on meeletult raske. Ma tean, et minult oodatakse palju, selle pärast on ka korralik pinge/ stress. Minu algus tööl ei ole lihtne. Juba selle kuu 22. detsembril korraldan ma noortele jõludisko, sai ka välja loositud jõulupakid. Jõulupaki loosimine oli keerulisem kui ma arvasin. Pidin üles kirjutama need nimed, kes ka reaalselt tihti kohal käivad ja umbes 3 nime jäid välja, sest neid ma näen ainult 1 kord nädalas arvatavasti. Siin tekibki see küsimus,et kas ma neile liiga ei tee, mis saab siis kui nad ikkagi otsustavad kohale tulla... Järjekordne teema, mille ma ajust välja nügin, sest nii on lihtsam. Ülejäänu on lihtsam. Ehete valmistamine koos lastega, kui diskori leiame tegeleb tema muusikaga. Jõuluvana on leitud, söögid tuleb samal päeval osta ja jõulukingid tulevad lastega..
Täna oli mul kohtumine Kuusiku külavanemaga, kes mind ka letti lükkas. See tähendab seda, et ma tundsin ennast nagu oma isaga suheldes, kui ma midagi halvasti olen teinud. Tema jutt ja suhtlemine, oli ülimalt konkreetne ja tema põskedest naeru väga välja lugeda polnud. Siiski kujunes meie koosolek ülimalt toredaks, olin 45 minutit seal, lahkusin kui tuli teemaks rahastamine. Sain meelekindlust juurde, nimelt lubati mind kõiges aidata ja vajadusel külaselts kaasata.
Tegelikult olen ma väga läbi. Minu päevad nädalas algavad 7, vahel ka enne 7-t ja lõppevad 23, voodisse vajumisega. Ma tunnen,et ma olen supernaine, minu kanda on lapsed, koer, majapidamine, söök, küttepuud, pesumajandus, laste pesemine, kütmine, taksoteenus, poes käimine ja kõige eest vastutamine. Sellise tempoga elades tekib õhtuks ikkagi päris meeleheite tunne. Loodad et ehk homme on parem, aga tegelikkus oled sa ikka ise kõige vastu. See on mulle minu lühikese elujooksul selgeks saanud- Ainus kelle peale loota saad, oled sa ise. Ja nii on! Pajatan kindlasti veel, kui tekib tuhin ja aeg. Olge muhedad. Nautige jõule, aega pere keskel ja armastage üksteist, ka see on meeletult oluline.
Cheers my mate!
Eluke on vahepeal nii meeletult kiireks läinud, et lihtsalt tahaks ühe päeva saada iseendale.
See tähendab, et lõputu sõit lasteaia vahet, poja tütrega lasteaeda ja poiss, ehk Karl koju(lõunast). Õhtused ajad veedan nüüd Kuusiku Noortekeskuses noorte juhendajana, ehk noorsootöötajana.
Tänasest on ametlikult läbi minu esimene töönädal. Kuidas algas see uus eluetapp minu jaoks?
Kõigepealt pidin oma lastele otsima lapsehoidja, kes valvab lapsi kui mina ja Mihkel tööl oleme.
Pakkumisi oli palju,aga väljavalituks osutus siiski Helle, kes on soliidne proua ja ise on pensionil.
Olin ülimalt skepitiline millegi pärast, ise oleksin tahtnud valida noorema, aga arutades mehega, sai selgeks, et just Helle oma kogemuste, teadmiste ja oskustega on meile parim. Ja ma ei pidanud kahetsema. Mängiti peitust, joonistati ja mis kõige olulisem, lapsed olid rõõmsad ja rahul. Töö nädal algas harjumatult. Mulle jõudis kohale alles siis,et ma tööl käin kui Kuusiku keskusesse sisse astusin. Ruumid on ilusad, lasteaia personal on tore ja siis oli aeg kohtuda noortega. Ma ei osanud midagi oodata, sest mul ei ole erilist kogemust sellisel valdkonnal. Teate, ma tegelikult olen rõõmus ja rahul, kuigi ma nädalalõpus end teisiti tundsin. Need lapsed,kes tulevad keskusesse minu juurde on tegelikult väga lahedad. Grupp on täitsa okei. Umbes 12 last, pooled poisid ja pooled tüdrukud. Oli ka 2 poissi, kelle tegemistest on mul siiamaani kala majas, aga nad kadusid kiirelt peale sigaduste korraldamist. Plikad on väga lahedad, ilma nendeta oleks mu tööaeg meeletult nukker. Nad on parajad krutskid, aga samas noo nii väga nagu minu enda lapsed. Nad kallistavad mind ja hoiavad nagu oma ema. Meil on lahe, teeme soenguid, lakime küüsi, või lihtsalt räägime päeva sündmustest. Poistega on keerulisem. Nendele meeldivad arvutimängud, pinks ( kuhu ka mind mängu on võetud) ja vahest imbutakse koos tüdrukutega ´pimeda mängu´mängima.
Mul tegelikult on meeletult raske. Ma tean, et minult oodatakse palju, selle pärast on ka korralik pinge/ stress. Minu algus tööl ei ole lihtne. Juba selle kuu 22. detsembril korraldan ma noortele jõludisko, sai ka välja loositud jõulupakid. Jõulupaki loosimine oli keerulisem kui ma arvasin. Pidin üles kirjutama need nimed, kes ka reaalselt tihti kohal käivad ja umbes 3 nime jäid välja, sest neid ma näen ainult 1 kord nädalas arvatavasti. Siin tekibki see küsimus,et kas ma neile liiga ei tee, mis saab siis kui nad ikkagi otsustavad kohale tulla... Järjekordne teema, mille ma ajust välja nügin, sest nii on lihtsam. Ülejäänu on lihtsam. Ehete valmistamine koos lastega, kui diskori leiame tegeleb tema muusikaga. Jõuluvana on leitud, söögid tuleb samal päeval osta ja jõulukingid tulevad lastega..
Täna oli mul kohtumine Kuusiku külavanemaga, kes mind ka letti lükkas. See tähendab seda, et ma tundsin ennast nagu oma isaga suheldes, kui ma midagi halvasti olen teinud. Tema jutt ja suhtlemine, oli ülimalt konkreetne ja tema põskedest naeru väga välja lugeda polnud. Siiski kujunes meie koosolek ülimalt toredaks, olin 45 minutit seal, lahkusin kui tuli teemaks rahastamine. Sain meelekindlust juurde, nimelt lubati mind kõiges aidata ja vajadusel külaselts kaasata.
Tegelikult olen ma väga läbi. Minu päevad nädalas algavad 7, vahel ka enne 7-t ja lõppevad 23, voodisse vajumisega. Ma tunnen,et ma olen supernaine, minu kanda on lapsed, koer, majapidamine, söök, küttepuud, pesumajandus, laste pesemine, kütmine, taksoteenus, poes käimine ja kõige eest vastutamine. Sellise tempoga elades tekib õhtuks ikkagi päris meeleheite tunne. Loodad et ehk homme on parem, aga tegelikkus oled sa ikka ise kõige vastu. See on mulle minu lühikese elujooksul selgeks saanud- Ainus kelle peale loota saad, oled sa ise. Ja nii on! Pajatan kindlasti veel, kui tekib tuhin ja aeg. Olge muhedad. Nautige jõule, aega pere keskel ja armastage üksteist, ka see on meeletult oluline.
Cheers my mate!
Kommentaarid
Postita kommentaar