Elu juhtus
KUIDAS MINUST SAI 1,5 KUUGA HULL?
Elu on ilus inimesed, ärge solkige seda tundmatute vahenditega, kui reaalset probleemi pole! Olge kindlad oma uskumustes ja põhimõtetes ja ärge olge kindlad üheski medikamendis, kui te ei ole tutvunud kõrvalmõjudega! Kõrvalmõju on minule isiklikult elulõpuni judinaid tekitav sõna ja ega need ravimi infolehed ei ole niisama kirjutatud.
Sain suure punnimise peale ennast Tallinnasse neuroloogi juurde kirja, et lõpuks saada leevendust migreenile, millega toimetulek oli üpris vaevaline. Lühidalt olin ma iga kooli sessi ajal kättpidi kotis ja otsisin ibukat või paracetamoli. Kui oli eksami periood, valutasin pead juba nädal aega ette. Seega sain ma 4. jaanuariks aja neuroloogile, kes kompis hambaorgiga mu keha erinevaid punkte, küsis miks ma seal olen, määras mulle RMT uuringu saatelehe ja kirjutas mulle Antidepressandid. Mainis, et need ei tee midagi. Ei teinud tõesti midagi muud, kui kaotasin oma une, enesekindluse, eluisu, tahtejõu ja sain vastu nutuhood ja hirmu. Olin ravimeid võtnud ca 2 nädalat kui mind mu omas köögis tabas paanika hoog, lootsin et läheb üle, aga ei läinud. Ei suutnud sellel päeval lasteaiast ka oma enda lapsi ära tuua, sest karstin kohutavalt.. mida? Ei tea.. Suurest hirmust viskasin need kohe nurka, aga midagi paremaks ei läinud, nagu ka mulle öeldi hiljem, et paugupealt ei lõpetata. Mulle ei olnud mainitud, et pean vaevlema kõrvalmõjudega ja, et kuidas selle ravimiga käituma peaks. Seega langesin ma sügavale depressiooni. Olen inimene, kes võib öelda, et depressioon ei ole kerge haigus ja niisama kurva tunde pähe seda lükata ei saa. Seega võtsin lapsega haiguslehe, sest temagi oli tõbine ja istusin oma hirmudega kodus, pigem olin pikali ja väänlesin diivanil ja mõtlesin, et suren ära või lähen lõpuks nii hulluks, et teen mõnele perekonna liikmele viga, või nendele kõigile. See hirm on siiani, aga mõtte kinnilükkamine, tegevuse leidmine, trenn, jalutamine, üksiolek, lugemine, rahustavad hingamisharjutused- need on kõik sellised vahendid, mis aitavad rajal püsida. Tänan oma isa, kes mulle ujumiseks treeningkava koostab ja mind sellega toetab, et mul oleks tegevust, oma üksildastel hommikutel.
Pärast seda kui olin kodus 2 nädalat ära piinelnud, otsustasin pöörduda Tallinna erakorralisse psühhiaatriasse, kus mulle vaadati otsa ja öeldi, et ma ei kvalifitseeru hulluks ja võtke palun perearstiga ühendust (kes mind sinna saatis) ja määraku mulle uued ravimid. Sain perearstilt uued rohud, tiba kangemad, aga esimese laksuga aitasid. Minu uus tablett oli sellise toimega, et paneb su ka magama, seega olin esialgu rahul. Suutsin käia poes, tööl, lasteaias, kooli veel ei julgenud minna, sest rahvarohke koht võib tekitada paanikat, mille tagajärjel võid kokkukukkuda. Kõik oli ilustore, kuid minu uimsus, väsimus ja pilveskõndimine ei kahanenud, mind meeletult häirib, kui ma ei suuda olla ma ise, loominguline Reti ja minu emotsioonitu enesetunne ajas mind hulluks. Olin nädalavahetusl lastega kodus ja lugesin google.ee leheküljelt, et kas mul hakkab ka kunagi hea, ei hakanud, minu arust pigem halvem. Suutsin end jälle nii hulluks ajada, et olin valmis uut nädalat haiglas vastuvõtma, aga sinna ma ei jõudnud, sest ema peatas mind ja käskis mul temaga koos Dr. Imre Rammuli juurde minna, kes kuulas mu muret, tundeid ja kirjutas mulle rahustid ja kuldjuure, mis leevendavad minu kahenädalalist väljatulekut antud olukorrast, sest paugupealt ei julge ma seda asja enam lõpetada. Alustasin juba eile poole tabletiga ja enesetunne paranes märgatavalt. Seega ootab mind ees puhastumiskuur ja luban olla tugev, leida piisavalt tegevusi, sisustada oma hommikud trennidega ja hakata jälle inimeseks.
Ma loodan, et minu lugu on mõnele niisama hakkajale õpetuseks, sest seda mida mina olen tundnud, ei soovita ma ka oma vaenlasele(keda mul pole).
Tänan oma abikaasat, ema, isa, Rammulit ja kõiki, kes mulle hüva nõu jagasid. Olen tööl ja rakendan ennast kasulikuga, mitte ebavajaliku elukulutamisega diivanil googlit scrollides.
Olge muhedad! Ja nautigem päikest!
Elu on ilus inimesed, ärge solkige seda tundmatute vahenditega, kui reaalset probleemi pole! Olge kindlad oma uskumustes ja põhimõtetes ja ärge olge kindlad üheski medikamendis, kui te ei ole tutvunud kõrvalmõjudega! Kõrvalmõju on minule isiklikult elulõpuni judinaid tekitav sõna ja ega need ravimi infolehed ei ole niisama kirjutatud.
Sain suure punnimise peale ennast Tallinnasse neuroloogi juurde kirja, et lõpuks saada leevendust migreenile, millega toimetulek oli üpris vaevaline. Lühidalt olin ma iga kooli sessi ajal kättpidi kotis ja otsisin ibukat või paracetamoli. Kui oli eksami periood, valutasin pead juba nädal aega ette. Seega sain ma 4. jaanuariks aja neuroloogile, kes kompis hambaorgiga mu keha erinevaid punkte, küsis miks ma seal olen, määras mulle RMT uuringu saatelehe ja kirjutas mulle Antidepressandid. Mainis, et need ei tee midagi. Ei teinud tõesti midagi muud, kui kaotasin oma une, enesekindluse, eluisu, tahtejõu ja sain vastu nutuhood ja hirmu. Olin ravimeid võtnud ca 2 nädalat kui mind mu omas köögis tabas paanika hoog, lootsin et läheb üle, aga ei läinud. Ei suutnud sellel päeval lasteaiast ka oma enda lapsi ära tuua, sest karstin kohutavalt.. mida? Ei tea.. Suurest hirmust viskasin need kohe nurka, aga midagi paremaks ei läinud, nagu ka mulle öeldi hiljem, et paugupealt ei lõpetata. Mulle ei olnud mainitud, et pean vaevlema kõrvalmõjudega ja, et kuidas selle ravimiga käituma peaks. Seega langesin ma sügavale depressiooni. Olen inimene, kes võib öelda, et depressioon ei ole kerge haigus ja niisama kurva tunde pähe seda lükata ei saa. Seega võtsin lapsega haiguslehe, sest temagi oli tõbine ja istusin oma hirmudega kodus, pigem olin pikali ja väänlesin diivanil ja mõtlesin, et suren ära või lähen lõpuks nii hulluks, et teen mõnele perekonna liikmele viga, või nendele kõigile. See hirm on siiani, aga mõtte kinnilükkamine, tegevuse leidmine, trenn, jalutamine, üksiolek, lugemine, rahustavad hingamisharjutused- need on kõik sellised vahendid, mis aitavad rajal püsida. Tänan oma isa, kes mulle ujumiseks treeningkava koostab ja mind sellega toetab, et mul oleks tegevust, oma üksildastel hommikutel.
Pärast seda kui olin kodus 2 nädalat ära piinelnud, otsustasin pöörduda Tallinna erakorralisse psühhiaatriasse, kus mulle vaadati otsa ja öeldi, et ma ei kvalifitseeru hulluks ja võtke palun perearstiga ühendust (kes mind sinna saatis) ja määraku mulle uued ravimid. Sain perearstilt uued rohud, tiba kangemad, aga esimese laksuga aitasid. Minu uus tablett oli sellise toimega, et paneb su ka magama, seega olin esialgu rahul. Suutsin käia poes, tööl, lasteaias, kooli veel ei julgenud minna, sest rahvarohke koht võib tekitada paanikat, mille tagajärjel võid kokkukukkuda. Kõik oli ilustore, kuid minu uimsus, väsimus ja pilveskõndimine ei kahanenud, mind meeletult häirib, kui ma ei suuda olla ma ise, loominguline Reti ja minu emotsioonitu enesetunne ajas mind hulluks. Olin nädalavahetusl lastega kodus ja lugesin google.ee leheküljelt, et kas mul hakkab ka kunagi hea, ei hakanud, minu arust pigem halvem. Suutsin end jälle nii hulluks ajada, et olin valmis uut nädalat haiglas vastuvõtma, aga sinna ma ei jõudnud, sest ema peatas mind ja käskis mul temaga koos Dr. Imre Rammuli juurde minna, kes kuulas mu muret, tundeid ja kirjutas mulle rahustid ja kuldjuure, mis leevendavad minu kahenädalalist väljatulekut antud olukorrast, sest paugupealt ei julge ma seda asja enam lõpetada. Alustasin juba eile poole tabletiga ja enesetunne paranes märgatavalt. Seega ootab mind ees puhastumiskuur ja luban olla tugev, leida piisavalt tegevusi, sisustada oma hommikud trennidega ja hakata jälle inimeseks.
Ma loodan, et minu lugu on mõnele niisama hakkajale õpetuseks, sest seda mida mina olen tundnud, ei soovita ma ka oma vaenlasele(keda mul pole).
Tänan oma abikaasat, ema, isa, Rammulit ja kõiki, kes mulle hüva nõu jagasid. Olen tööl ja rakendan ennast kasulikuga, mitte ebavajaliku elukulutamisega diivanil googlit scrollides.
Olge muhedad! Ja nautigem päikest!
Kommentaarid
Postita kommentaar