Kes olen? Mida teinud/tegema hakkan.

Tere!

Olen peatselt 26. -aastane pere ema.Nimeks on mul Margareta Babtšenko, omadele Reti. Olen oma lühikese/pika elujooksul (kuidas kellelegi tundub)  nii mõndagi saavutanud. Sellest kõigest võiksingi alustada.

    Mina ja minu pere. Meid on neli, õigemini viis. Olen oma kalli abikaasaga koos olnud 6 aastat. Tema nimi on Mihkel. Ta on imeline ehitaja, kes teeb kõike, mida vaja kogu hingega.  Abielus oleme olnud 4 aastat. Meie kooselu ei ole fantasitline film, mida põskedest kinni haarates suure ohkega vaadata, nagu kõigil on ka meie suhtes tõusud ja mõõnad. Kõigest koos üle ja edasi, mis sest et raske on.  On siiski hea, et meil on terviklik pere, harilik peremudel. Seda on  mulle terve elu sisendatud ja seda kavatsen ka oma kallitele lastele sisendada.

   Meil on tütar Hanna-Liisa, kes on 4-aastane.Sündis 23,03,13. Hanna käib lasteaias ja lauluringis, ta on imetlusväärse mäluga, mäletab selliseid asju, et aeg ajalt olen ise suurest imestusest teda üllatunud näoga vaatama jäänud. Ta on meeletult tark ja uudishimulik neiu ning tema lemmiktegevused on: multikate vaatamine, kommisöömine ja tähtsate küsimuste esitamine . Vahest need lahedad küsimused nagu miks, millal, mis, kes jne on päris tülikad, aga püüan siiski kõikidele vastata, sest nagu minu isa Alo ütleb:`Sellest kujuneb lapse maailmavaade ja neile tuleb vastata.´ Hannale meeldivad meeletult loomad, pole oluline, kas tegemist on koera ,kassi või hobusega. Kõik on nii armsad ja kõiki on vaja nunnutada. See on kummaline,sest aasta tagasi kartis Hanna meeletult loomi, eriti koeri. Asi laabus sellega,et käisin oma isa juures, kus oli 80 kg bernhardiin Miša ja väike spanjel Ets, kellega paratamatult pidi suhtlema, sest ka nemad elavad seal. Nüüd on pigem see olukord, et tuleb seletada,et kõiki koeri ei tohi paitada, sest kõik ei ole alati nii suured sõbrad kui meie endi koerad. Hanna on lahe,  ma iga päev püüan temaga sammu pidada, teda kuulata, innustada ja olla olemas kui ta mind vajab. Armastan sind meeletult, kallis printsess :)

   Meil on poeg Karl-Jaak, kes on kohe 2-aastane. Karl on väga eriline poiss. Karliga on kõik teistmoodi kui tema õde kasvatades. Karli me planeerisime kaua, kui ta tuli, siis suure üllatusena.  Ma pigem hetkel ei räägiks sünnituslugudest( mitte,et need ei meeldi, vaid pigem kunagi hiljem), need lihtsalt pole mul väga kerged olnud. Niisiis 2. Detsember, 2015 sündiski Karl-Jaak. Esimesed kaks kuud dekreedi lõpuni olin kodune ja siis läksin tööle. Issi Mihkel tahtis teada,mis on isaduspuhkus ja jäi aastaks Karliga koju  `puhkama`. Karl oli 1,2-aastane kui kohad vahetasime ja mina koju jäin. See lihtsalt oli ainumõeldav peale isaduspuhkuse lõppu, seda selle pärast et Mihkel teenib 2x rohkem kui mina. Seega kevade lõpu, suve ja sügise veetsin kodus. Tagasi alguses, st sain mõneks ajaks kodust välja ja ennast teostada, aga siis maandusin taas koduseinte vahele. Ma olen lastega kodune olnud 4 aastat, selle ajaga tekib küllastus ja juba väike tõrge, et enamp ei taha. Tahan inimestega suhelda, olla aktiivne, teenida perele lisa, mitte vaadata neid ära vaadatud seinu :D  Igal juhul hakkan alates homsest Karli taas lasteaeda, sõimerühma harjutama. Olen paar korda käinud, aga siis jäid lapsed haigeks, ise haigeks ja sinna ta jäi. Karli lasteaiaga tegelikult otseselt kiiret ei ole, aga tahame ikkagi, et ta natuke sotsiaaliseeruks, sest ta on lihtsalt maailma kõige  memmekam poeg üldse. Teda ei ole keegi peale minu ja Mihkli hoidnud ja tulemus ongi selline nagu on. Minul on raske, lapsel on raske, aga kui vaja, siis vaja.

 Meil on koer Elsa, kes on 6 -aastane, elab ja toimetab õues. Elsa on väga aktiivne ja terve hoov, kus ta toimetab on täis auke, st täielik kuumaastik.  Meeletu energiaga, alati valmis paituseks, hüppamiseks, lakkumiseks ja haukumiseks. Hetkel elab ketis, aga suveks pidime aia viimase osa ehk võrgu panema, eks näis, kas see teda peab, aga loota võib. Elsa ei ole oma 6 eluaasta jooksul veel (õnneks) avastanud oma sugu, kavalere on mitmeid käinud, aga huvi pole olnud. Elsa lihtsalt lubab neil oma kuudis magada ja kausi tühjaks süüa. Miks mitte kui nii meeldib.

Miks hakkasin blogima?? Sellepärast,et mulle meeldivad meeletult blogid, ma tunnen,et mu enda elu on nii liikuv ja huvitav nii koduses kui ka uue töökoha mõttes. Mitte, et ma tahaksin tervet oma pereelu siin lahkama

hakata, lihtsalt jagada eredaid seiku oma elust. Minu elus toimub hetkel meeletu kannapööre, mis vajaks üles kirjutamist. Ma võiksin juba praegu kirjutada meeletult pika romaani, teemal `minu elu`, aga püüan iga blogiga natuke seda segadust harutada :)

Kohtumiseni!

Reti.