Nipa Napa minu 12-st päevast.
Hei!
Nüüdseks olen saavutanud olukorra, kus olen vastupidanud 12 päeva ilma antidepressantideta. Kuidas mul läheb ja kuidas enesetunne? Sellele on lihtne vastus: Si****.
Olen käinud Anu Pahka seansil, mille eesmärk on eneseanalüüs ja harjutused igapäevaseks toimetulekuks ja enese leidmiseks. Lisaks käisin psühholoogi Urve Uusbergi juures, kes on üli tore ja seletab minu olukorda läbi oma kogemuste. Olen oma päevad nii täis puššinud tegevustega, et lihtsalt pole aega neid haigeid mõtteid mõelda. Ujumine ca 3 x nädalas, pilaates 2x nädalas, mõnel hommikul ka pikemad jalutuskäigud ja kuna ema suutis oma sõrme peaaegu maha lõigata, siis ülepäeviti käin ka tema juures sit*a viskamas. Saate aru, mu viimase kahe kuu tegevus on ellu jääda. On olnud hommikuid, kus ma ärkan ja mul ei ole elu mõtet. Põhimõtteliselt iga hommik oma elus viimased 2 kuud, olen pannud oma päevaplaani kokku ja elu eesmärke, et ennast jalule saada. On olnud selliseid olukordi, kus ma lihtsalt nutan. Miks ma nutan? Ärevus (mida AD tekitab) kulmineerub paanikaks ja ühel hetkel on tops täis. Su aju on nagu täispuhutud õhupall. Sa hõljud iga päev uimaselt mööda oma elu ja mõtled.. millal see jama läbi saab. Siin kohal tänan Tallinna Neuroloogi, kes mulle need vahvad tabletid migreeni jaoks määras-- võid olla kindel, et keerasid mu elu peapeale. On tore kogemus teada saada elu mustast poolest, aga oleks ka võinud ju ehk mainida, et on olemas kõrvalmõjud ja see asi on raskesti läbitav. Teate, nüüdseks olen ma 12 päeva suutnud ilma AD-ta olla ja mul pole kordagi olnud sellist tunnet, et ma tahaks seda uuesti võtta. Isegi siis kui ma olen üleni värinates ja paanikas. Ütlen endale lihtsalt, et see on mööduv ja varsti olen vaba. Ma leian, et ma olen iseenda peremees ja mingi solk ei tee mu elu paremaks. Jah, ma olen ema, kes päevast päeva üksi hakkama peab saama, olen elus palju valu ja kannatusi kogenud, aga ma suudan sellest august ise välja tulla.
Hetkel on olukord selline, et tööl käin, trennis käin, liigun jne, aga kooliga.. ei tea, mis sellega teen. Olen maha jäänud, ei suuda süveneda ja kui kuidagi ei saa, siis akadeemiline. Eks tuleb veel sel teemal heietada. Fakt on see, et niikaua kui ma võõrdun, sellega tegeleda ma ei jaksa. Üldiselt on selline olukord, et ma olen väike vanainimene, neelan tablette peoga, et oma keha ja närvisüsteemi turgutada. Õnneks midagi hullu ei ole, enamus vitamiinid ja mõned vajalikumad ained. Minu järgmine samm millega tegelen on xanax. Ma ei oska öelda, kas ma olen sellest sõltuvuses, sest olen suutnud koguse vähendada 2x päevas 1x päevas( 0,25mg). Nädalavahetusel suutsin ka üks päev ilma olla, aga ma ei taha ka sellest sõltuma jääda, seega ostsin endale Nervostrongi, esimene tablett aitas kohe, selle kruttiva pinge maha, loodan sügavalt, et olen kevadeks uus inimene, nagu Anu mulle ütles. See tableti elu on kohutav.
Nüüdseks olen saavutanud olukorra, kus olen vastupidanud 12 päeva ilma antidepressantideta. Kuidas mul läheb ja kuidas enesetunne? Sellele on lihtne vastus: Si****.
Olen käinud Anu Pahka seansil, mille eesmärk on eneseanalüüs ja harjutused igapäevaseks toimetulekuks ja enese leidmiseks. Lisaks käisin psühholoogi Urve Uusbergi juures, kes on üli tore ja seletab minu olukorda läbi oma kogemuste. Olen oma päevad nii täis puššinud tegevustega, et lihtsalt pole aega neid haigeid mõtteid mõelda. Ujumine ca 3 x nädalas, pilaates 2x nädalas, mõnel hommikul ka pikemad jalutuskäigud ja kuna ema suutis oma sõrme peaaegu maha lõigata, siis ülepäeviti käin ka tema juures sit*a viskamas. Saate aru, mu viimase kahe kuu tegevus on ellu jääda. On olnud hommikuid, kus ma ärkan ja mul ei ole elu mõtet. Põhimõtteliselt iga hommik oma elus viimased 2 kuud, olen pannud oma päevaplaani kokku ja elu eesmärke, et ennast jalule saada. On olnud selliseid olukordi, kus ma lihtsalt nutan. Miks ma nutan? Ärevus (mida AD tekitab) kulmineerub paanikaks ja ühel hetkel on tops täis. Su aju on nagu täispuhutud õhupall. Sa hõljud iga päev uimaselt mööda oma elu ja mõtled.. millal see jama läbi saab. Siin kohal tänan Tallinna Neuroloogi, kes mulle need vahvad tabletid migreeni jaoks määras-- võid olla kindel, et keerasid mu elu peapeale. On tore kogemus teada saada elu mustast poolest, aga oleks ka võinud ju ehk mainida, et on olemas kõrvalmõjud ja see asi on raskesti läbitav. Teate, nüüdseks olen ma 12 päeva suutnud ilma AD-ta olla ja mul pole kordagi olnud sellist tunnet, et ma tahaks seda uuesti võtta. Isegi siis kui ma olen üleni värinates ja paanikas. Ütlen endale lihtsalt, et see on mööduv ja varsti olen vaba. Ma leian, et ma olen iseenda peremees ja mingi solk ei tee mu elu paremaks. Jah, ma olen ema, kes päevast päeva üksi hakkama peab saama, olen elus palju valu ja kannatusi kogenud, aga ma suudan sellest august ise välja tulla.
Hetkel on olukord selline, et tööl käin, trennis käin, liigun jne, aga kooliga.. ei tea, mis sellega teen. Olen maha jäänud, ei suuda süveneda ja kui kuidagi ei saa, siis akadeemiline. Eks tuleb veel sel teemal heietada. Fakt on see, et niikaua kui ma võõrdun, sellega tegeleda ma ei jaksa. Üldiselt on selline olukord, et ma olen väike vanainimene, neelan tablette peoga, et oma keha ja närvisüsteemi turgutada. Õnneks midagi hullu ei ole, enamus vitamiinid ja mõned vajalikumad ained. Minu järgmine samm millega tegelen on xanax. Ma ei oska öelda, kas ma olen sellest sõltuvuses, sest olen suutnud koguse vähendada 2x päevas 1x päevas( 0,25mg). Nädalavahetusel suutsin ka üks päev ilma olla, aga ma ei taha ka sellest sõltuma jääda, seega ostsin endale Nervostrongi, esimene tablett aitas kohe, selle kruttiva pinge maha, loodan sügavalt, et olen kevadeks uus inimene, nagu Anu mulle ütles. See tableti elu on kohutav.
Siin on minu igapäevane snäkk, kole eks. :) Aa ostsin endale ka 5-htp, pidavat looduslik AD olema, aga hetkel seda võtta ei julge, ootan kuni võõrutus 2-3 nädalat läbi ja kui siis ka meeleolu ei parane, siis vaatan edasi. Ahhjaa, unejaoks on mul ka retseptikas, aga selle koguse viisin ka poole peale, lisaks on mul melatoniini püstol, mida psühhiaater soovitas. Minu puhul on see püss nagu siirup, magus ja meeldiv küll, aga tolku pole. Enne neid toredaid AD-sid oleksin ma tõenäoliselt kohe une saanud, nüüd jääb lahjaks küll ja kuna ma päeval ei suuda magada, siis ööuni olgu korras, sellepärast võtangi unerohtu. Ma lihtsalt ei jaksaks võidelda.
Minu tänane enesetunne on selline, et üks jalg on AD sees ja teine on puhas ja kui need omavahel reageerivad, siis sa ei oska kuidagi olla. Siiski tegin endale piiri, rahustit siis kui väga hull on olla ja pigem looduslikud. Ühte retsepti rahustit pole ma võtnudki ja tõenäoliselt ei võtagi (Diazepam), selle kirjutas mulle see tore neuroloog, kes mind piinlema jättis.
Seega kahe kuuga olen kaotanud 8 kg, enesekindluse, rõõmu elust ja usu endasse, aga ma tegelen sellega ja lohutan end, et ükskord on kõik korras ja elu stabiliseerub. Päikest Teie eludesse! Nautige seda, mis teil on ja teadke, et võib olla hullem- nagu mul :D
See oli ükspäev, kui parem oli :)
Kommentaarid
Postita kommentaar